Elanud kord eite-taati. Elanud aastakümneid õnnelikku perekonnaelu. Jäänud vanaks, ning elupäevade loojangul, sõnanud eit taadile: "Kuule taat! Me oleme elanud sinuga kaua ja õnnelikult, kuid veel kordagi ei ole sa mul seda lakkunud." "Häh, milleks sul veel seda vaja on?" "Ma tahaks ikka enne surma uutmoodi naudingut tunda!" ei jätnud eit rahule. Egas midagi. Teinud siis taat tüki ära ja eit heitnud rahuldatuna magama. Hommikul ärganud taat üles- vaja hambaarsti juurde minna. Vaadanud peeglisse ja tohhoo till ae- hammaste vahel ripub must ja jäme karv. Proovinud taat, tõmmata karva, nii välja-, kui sissepoole, kuid tee mis tahad, kätte ei saa. Võtnud siis käärid kätte ja lõiganud mõlemalt poolt otsad ära. Läinud arti juurde, istunud tooli, avanud suu ja tohter hakand kohe pärima: "Nuuh, taat. Oled eidel lakkunud vä?" "Nujaa, tohtrihärra! Kuidas, sa tark mees, sellest aru said? Kas tõesti karvakontsust hammaste vahel?" "Oh ei taat. Sul ju terve habe sitane!"